Ülemiste keskuse juhataja Guido Pärnits leiab, et Tallinn on valmis saanud: suuri kaubakeskuseid enam ei mahu.
- Guido Pärnits Foto: Eiko Kink
Küllap mäletame veel aega, mil Tallinnas oli vaid üks suur kaubandusmeka Tallinna Kaubamaja, mille ukse taga lookles pikk järjekord neist, kel lootus jalg ukse vahele saada. Täna võib olukorda aga risti vastupidisena kirjeldada. Tallinnas ja lähiümbruses on kindel hulk ostjaid, kelle tähelepanu ja lojaasuse nimel kaubanduskeskused rivis seisavad. Millise stardijoone üks või teine keskus endale välja võitleb, sõltub läbimõeldud ja tulevikku suunatud ärimudelist ning investeeringutest kaasaegsusesse. Rivi lõpus troonib internetikaubandus, mille positsioon aasta-aastalt paraneb, kuid esimeste hulka tal niipea asja ei ole.
Kaubakeskusse tullakse üha sagedamini kindla ostusoovita niisama ringi vaatama ja aega veetma. Kui kõigepealt kolisid kaubanduse juurde kino või bowling, siis nüüd on fookus järjest rohkem toitlustusel. Puhkealad toovad ja ka hoiavad keskuses inimesi, kes muidu ostlema ei tuleks. Sama kehtib toitlustuse kohta – mida laiem valik ning põnevamad köögid, seda enam tullakse keskusesse sööma ja sõpradega kohtuma.
Tänapäeva kaubakeskus peab pakkuma emotsioone, andma inimestele ostlemise kõrval lisaväärtust. Kolmanda generatsiooni keskused ongi sellel põhimõttel rajatud – olulisel kohal on disain, taustamuusika, kaupluste, toidukohtade ja puhketsoonide paiknemine jne. Elamusi pakutakse nii kontsertide, moeetenduste, laatade ja muu üldaladel toimuva kaudu. Lõbu ja leiba soovib ka tänapäeva inimene ning tark kaupmees oskab neid mõlemaid pakkuda.
Internetist ostmise tõusuaeg on Eestis veel ees ja tulevikus pakub see kauplustele mõõdukat konkurentsi. Ma ei hindaks aga selle osatähtsust liiga suureks. Praegu moodustab netikaubandus alla 5% jaeturust. Ei usu, et see lähiaastail kasvaks üle 10%.
Eesti ja meie linnade väiksuse tõttu võtab keskustesse ostlema minemine vähe aega, suuremates riikides on see oluliselt ajamahukam ettevõtmine. Internetikaubanduse kasuks rääkiv ajafaktor meil ei toimi. Ka rahvaarv on nii väike, et rahvusvahelisest internetipoest ostetava kauba „kataloogihind“ võib olla küll madal, kuid transpordikulud jälle sedavõrd suured, et muudab toote lõpphinna sageli võrreldavaks tavapoe omaga. Mõningate brändide puhul tooteid Eestisse ei tarnitagi ning sageli ollakse sunnitud kauba kättesaamiseks kasutama põhjanaabritest või brittidest sõprade abi.
Muidugi jäävad kehtima standardsed tavakaupluste plussid – kauba saab kohe kätte, toodet saab katsuda ja proovida ning võimalus kaubakvaliteedis pettuda on väiksem. Pealegi pakub tavapärane ostlemine suuremat emotsiooni, kaubakeskuste ülesanne on seda emotsiooni võimendada. Internetipoed võivad pakkuda suuremat ja huvitavamat valikut ning ostlemine on kiirem ja paljudele inimestele mugavam, kuid enamasti emotsioonitu. Võib kindel olla, et see kasvab Eestis julgelt edasi, kuid tõsise konkurentsini tava- ja internetikaubanduse vahel läheb veel kõvasti aega.
Tallinnas on iga inimese kohta ligi kaks ruutmeetrit kaubanduspinda. Seda on rohkem kui märkimisväärselt suurema sissetulekuga Rootsis, Taanis vmt. Vaatamata sellele võib kuulda plaanidest ehitada uusi kaubanduskeskusi Tallinna eri piirkondadesse.
Tallinn on suurte kaubanduskeskuste osas valmis. Rohkem ei mahu – ja pole ka vaja. Turg enam märkimisväärselt ei kasva ja uued kauplused hüppelist lisamahtu kaubandusse ei anna. Üle 15 000ruutmeetri suuruseid keskusi Tallinnasse enam ei mahu. Erandiks on paar piirkondlikku, näiteks Mustamäele ja Viimsisse ehitatavat väiksemat keskust, kuid neil on teistsugune funktsioon. Inimeste ostujõud ei kasva nii kiiresti, et küllastunud kaubanduspindadele veel lisa toota.
Praegused kaubanduskeskused on end hästi positsioneerinud ning neile tõsise konkurentsi pakkumine läheb lihtsalt ebamõistlikult kulukaks. Tarbijad võivad küll näiliselt võita ostukohtade rohkuses, kuid olukorras, kus häid klienditeenindajaid on raske leida ja igasse uude kauplusse neid ei jätku, saavad tarbijad paraku järjest kehvema teeninduse osaliseks. See aga on risti vastupidine sellele, mille nimel kaubanduskeskused järjekorras seisavad – kliendi tähelepanu ja lojaalsus.Sestap on mõistlik investeerida mitte uute suurte kaubanduskeskuste rajamisse, vaid seniste kaupluste teenindustaseme tõstmisse ning keskuse üldaladele uute funktsioonide andmisse.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.